Millal me võime tunnistada, kui olukord on s*** ja millal me peaks "leidma positiivset ja keskenduma sellele"? Mina usun, et olukorrale ausalt otsa vaatamine, mitte selle väljamõeldud positiivsete lausete alla matmine, on esimene samm rahulolu suunas.

Käesolevas osas räägin, kuidas mina teen rahu Eestimaa külma ja pimeda talvehooajaga, mis minu põhiolemusega tegelikult üldse kokku ei käi.